reede, 11. september 2015

Mountain Biking

Tunnid lõppesid, istusin bussi peale ja tulin koju. Olin päris väsinud, sest eelviimane tund oli olnud fitness, mis on poolteist tundi täielikku surma, aga mulle väga meeldib see tund :) 
Koju jõudes oli Lincoln mulle smuutit teinud. Jõin oma smuutit ja istusin köögilaua taga, kui Lincoln ütles, et pane trenni riided selga, ma tahan sulle midagi näidata. 
Läksin üles oma tuppa vahetasin riided ja läksin alla. Hostisa oli garaasist välja võtnud rattad ning toast kaasa võtnud kaks täidetud veepudelit. 
Mõtlesin, et ta tahab lihtsalt mulle ümbrust näidata. 
Sõitsime mööda armsaid kõnniteid, kus ühel pool oli karjamaa ning teisel pool oja. Vahepeal tegime peatusi ning Lincoln näitas mulle koprade ehitatud tammisid.
Sõitsime veel natukene kuni mu ees seisis üks hiiglaslik mägi, mille keskelt läks pisike väga väga vilets rada. Peast jõudis läbi käia mõte, et ma jumala eest sealt üles sõitma hakkama ei peaks. JA SIIS ütles hostisa, niiii Johanna pane oma rattal kõige kergem käik ja me sõidame sealt üles. Ma mõtlesin et see oli mu hostisa järjekordne nali, aga ei :D
Üles jõudes ma peaaegu et surin. Aga vaade oli tõesti seda väärt. 
Mul on nii kahju, et mul oma telefoni kaasas ei olnud (panin selle koju tulles laadima) muidu oleksin ma teiega neid ilusaid vaateid jaganud.
Edasi sõitsime küll ülesmäge, aga mitte nii ülemäge.
Igastähes see rada mida mööda me sõitsime polnud isegi rada, see oli väga kivine ja künklik. Sõita oli tõesti väga raske, sest päike oli lagi pähe (õnneks oli mul valget värvi kiiver peas), kraade oli üle 30 ning õhku ja tuult polnud absoluutselt. 
Lõpuks kui me asfalt-tee peale jõudsime olin ma kergelt öeldes laip. Lincoln näitas mulle seal olevalt  kaardilt kus me asume ning mis rada mööda me sõitsime. 
Ja siis hakkasimegi kodupoole sõitma.
Lincoln küsis veel mu käest et kas lähme lühikest, keskmist või pikemat rada koju. Ma muidugi vastasin et läheks lühemat. 
hahahaaha
Tee oli küll lühike, kuid mööda mäeserva, allamäge ja see tee oli sama halb nagu ennem. 
Aga lõpuks me jõudsime koju. 
Ja ausalt öeldes hoolimata sellest et ma peaaegu surin seal, nautisin ma absoluutselt igat hetke. See oli tõesti teistmoodi ja väga väga lahe kogemus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar