Ma hakkasin sööma midagi, mida ma poleks iial uskunud et ma sööma hakkan

Ma pole küll kunagi olnud oliivide vihkaja, kuid ega nad mu lemmikud ka olnud pole, olen nad kuidagi nn hädaga pooleks alati ära söönud.

Nii siis. Lugu algas päris minu vahetusaasta alguses. Me sõitsime hostperega Isle au Haul't (Maine) Boston'isse (Massachusetts). Lõuna peatuse tegime Portsmouth'is (New Hampshire), GlutenFree pitsa restoranis. Mina tellisin endale vegan pitsa, sest see oli ainuke pitsa, mis ei sisaldanud juustu. Pitsa peal olid ka oliivid, kuid need mind ei häirinud ning ma  ei viitsinud neid välja ka noppima hakata ning ma sõin nad rahumeeli ära. 
Arvatavasti sai hostisa sellisest käitumisest aru, et mulle mitsevad oliivid ning peale seda hakkas igapäev mulle salati sisse oliive panema. 
Ega ma ei tahtnud talle öelda ka, et need mulle tegelikult ei maitse. Sõin nad igakord kuidagi vägisi ära, kas siis närimata või rohke veega neelasin lihtsalt alla. 
Absoluutselt igapäev oli minu salat oliividega. Vahepeal tegin isegi vabandusi, et mul pole kõht tühi või et ma juba sõin, sest ma teadsin et minu salat sisaldab järjekordselt oliive. 
Möödas oli kuskil kuu, kui ma taipasin, et oliivid ei häiri mind salati sees enam absoluutselt. Täitsa maitsevad mulle nüüd. 

Rääkisin selle loo paar nädalat tagasi ka hostisale. Lincoln naeris nii palju, et lõpuks olid tal pisarad väljas. 
Küsis siis, kas nüüd on aeg hakata mulle ube siise söötma, kuid ma keeldusin. 
Olen paar korda küll maitsud siin selle ajajooksul, igakord mõeldes, et ÄKKI nüüd hakkavad meeldima, aga siiani seda imet juhtunud ei ole. 
Viimane kord kui ma maitsesin ei lõppenud see kuigi lõpusalt (minu jaoks, hostisa tegelt naeris jälle kõht kõveras) ning selletõttu ma otsustasin, et oad mulle nii pea veel meeldima ei hakka.